2. peatüki hinnang
Peamine küsimus, mida peatükis tõstatatakse on autoriõigusi kästilevate seaduste uuendamine või hoopistükkis kaotamine.
Raamatu autorid leiavad ise, et ilmselt oleks reform siiski mõistlikum, rõhudes tugevalt informatsiooni vaba liikumise peale. Autoreid tuleks alati tunnistada, kuid mitte-ärilistel eesmärkidel võiks olla kõigil võimalus olemasolevat informatsiooni kasutada.
Kuna autoriõigused kaitsevad tavainimese eest paljugi, on vägagi raske saada selget pilti, kui palju topitakse nina meie privaatsusesse. Suured firmad kasutavad delikaatset infot ära, müüvad ja jagavad seda kolmandatele osapooltele ja keegi ei tundu midagi olukorra parandamiseks ette võtvat. Tegu on jäänukiga möödunud aegadest, kuid muutus ei tule kunagi lihtsalt.
Inimestel peaks olema õigus jäljendada ja parodeerida, see käib ju inimõiguste alla, kuid jälgides, mis toimub maailmas, siis tundub, et tõesti pole inimestel midagi paremat teha, kui näpuga järge ajada ja taguotsast kinni võtta igaühel, kes julgeb sinna poole kaldudagi.
Ideed on huvitavad, kuid raske on võtta seisukohta asja kohta, millega pole ise eriti kokku puutunud ega tegelenud. Probleemid on ilmsed, loeme ja kuuleme ju peaaegu igapäevaselt suurtest kohtulahingutest ja kardinate taga sõlmitud kokkulepetest.
Üks huvitavamaid punkte oli minu arvates idee autoriõiguse automatiseerimisest, mis tekitaks vajaduse registreerima minna alles peale 5 aasta möödumist, ja sedagi ainult siis kui on soovi pikenduseks. 5 aastat on piisavalt pikk aeg, et idee pealt raha kokku kraapida ning millegi uuega tegelema hakata, kindlasti annaks see ka firmadele initsatiivi arenemiseks.
No comments:
Post a Comment