IT professionaal Eestis aastal 2017

Selleks, et saada professionaaliks ükskõik mis alal on tähtis olla teadlik ning huvituda oma erialast. Inimene, kes on nühkinud ülikoolipinki lihtsalt paberi jaoks, ei saa kunagi olla tõeline prof oma valitud alal, kui puudub reaalne huvi ning valmidus edasi areneda. Teadmatust saab ravida õppimisega kuid huvi puudumise vastu ei aita miski. Sunniviisiliselt professionaalsust ei saavuta,

IT alal on tähtis armastus tehnoloogia vastu, selle mineviku, oleviku ja tuleviku tundmine. Üldised teadmised on kasulikud kogu vallas, kuid IT on lai ning hea on omada ka spetsiifilisi teadmisi kitsamas perspektiivis, ehk olla spetsialiseerunud kitsa valdkonna peale, kuid olla antud valdkonnas väga hea.

Tänapäeval on jaotus erinevate erialade vahel hägustunud ning tõeliselt professionaalse taseme saavutamiseks on vaja baasteadmisi kõigist. IT inimene peaks olema tuttav äri-ja juura põhitõdedega, tundma turunduse ja klienditeeninduse põhimõtteid. Ettevaatlikuks peaks muutuma siis, kui hakkab kehtima ütlus jack of all trades, master of none. Oma alal profiks saamiseks ei piisa vaid laiadest teadmistest, tänapäeval on tähtis ka omada kogemusi ning olla teadlik viisidest kuidas oma teoreetilisi teadmisi praktiliselt kasutada. Selle koha pealt on IT sektor veidi omapärane, et professionaalid ei pruugi sugugi mitte alati olla ülikoolipaberitega, vaid on ka olemas inimesi, kes on kõik vajalikud teadmised ja oskused ise omandanud. Meditsiinivaldkonnas selline asi võimalik ei ole.

Lisaks erialastele teadmistele peab tänapäeval ka iga töötav inimene omama teatud omadusi, et olla edukas. Tiimis töötamise oskus on olulisem kui kunagi varem, sest iga tõsiseltvõetavam projekt vajab rohkem kui ühte loojat ja haldajat. Oma teadmiste jagamine ning pidev juurde õppimine on hädavajalikud, et olla meeskonna täisväärtuslik osa. Kuna kõik meeskonna liikmeid ei pruugi olla IT inimesed, siis on vajalik ka osata oma teadmisi ja arvamusi selgitada lihtsalt ja kõigile arusaadavalt.

Professionaalsus eeldab oma ala tundmist ning sellega kaasas käivaid oskuseid, võimekust oma teadmisi edasi anda ning eelkõige kirge oma eriala vastu.

The Case for Copyright Reform

2. peatüki hinnang

Peamine küsimus, mida peatükis tõstatatakse on autoriõigusi kästilevate seaduste uuendamine või hoopistükkis kaotamine.

Raamatu autorid leiavad ise, et ilmselt oleks reform siiski mõistlikum, rõhudes tugevalt informatsiooni vaba liikumise peale. Autoreid tuleks alati tunnistada, kuid mitte-ärilistel eesmärkidel võiks olla kõigil võimalus olemasolevat informatsiooni kasutada.

Kuna autoriõigused kaitsevad tavainimese eest paljugi, on vägagi raske saada selget pilti, kui palju topitakse nina meie privaatsusesse. Suured firmad kasutavad delikaatset infot ära, müüvad ja jagavad seda kolmandatele osapooltele ja keegi ei tundu midagi olukorra parandamiseks ette võtvat. Tegu on jäänukiga möödunud aegadest, kuid muutus ei tule kunagi lihtsalt.

Inimestel peaks olema õigus jäljendada ja parodeerida, see käib ju inimõiguste alla, kuid jälgides, mis toimub maailmas, siis tundub, et tõesti pole inimestel midagi paremat teha, kui näpuga järge ajada ja taguotsast kinni võtta igaühel, kes julgeb sinna poole kaldudagi.

Ideed on huvitavad, kuid raske on võtta seisukohta asja kohta, millega pole ise eriti kokku puutunud ega tegelenud. Probleemid on ilmsed, loeme ja kuuleme ju peaaegu igapäevaselt suurtest kohtulahingutest ja kardinate taga sõlmitud kokkulepetest.

Üks huvitavamaid punkte oli minu arvates idee autoriõiguse automatiseerimisest, mis tekitaks vajaduse registreerima minna alles peale 5 aasta möödumist, ja sedagi ainult siis kui on soovi pikenduseks. 5 aastat on piisavalt pikk aeg, et idee pealt raha kokku kraapida ning millegi uuega tegelema hakata, kindlasti annaks see ka firmadele initsatiivi arenemiseks.

Virginia Shea 10 käsku

Virginia Shea on oma raamatus "Netiquette" toonud välja 10 võrgusuhtluse nö käsku.
Räägin veidi pikemalt ühest neist, ehk siis käsust jagada oma teadmisi.

Google on iga infootsija parim sõber, kuid tihtipeale jääb spetsiifilisi andmeid otsides üldiste vastuste laviini alla. Paar aastat tagasi, maailma teises otsas elades, leidsin ennastki sellisest lollist olukorrast, et niisama otsimine enam tulemusi ei andnud. Võimalusi oli palju, kuid info oli vaja kiiresti kätte saada.

Täpsemalt olin olukorras, kus üürisin maja ning omanik ähvardas peale lahkumist kohtusse anda. Süüdistused olid umbmäärased ja otsitud, kuid immigrandina võõras riigis ei osanud ma esialgu ööd ega mütsi mõelda. Austraalia seadused on teistsugused ning piirkonniti erinevad, mistõttu kaevasin välja foorumi, kus tegeleti justnimelt majutusprobleemidega.

Kirjutasin detailse jutu oma olukorrast ning jäin närviliselt ootama. Üllatuslikult ei olnudki enamik vastused stiilis, loll välismaalane, kobi minema siit, vaid väga abivalmid ning informeerivad. Pika jutu peale sain kinnitust oma eelaimdusele, et majaomanik lootiski minu teadmatuse peale, hirmutades suurte sõnade ja seadusparagrahvidega, mis tegelikult tol hetkel mitte mingit kandepinda ei omanud. Olin immigrant, kelle pealt loodeti kiire raha teenida.

Arutelus lõi kaasa igat masti inimesi, küll samasuguseid välismaalasi, kellele oldi üritatud mingeid veidrad süüdistusi kaela määrida, kui ka spetsialiste, kes teenisid leiba taoliste probleemide lahendamisega. Üks isegi pakkus, et kui asi peaks tõesti kohtusse minema, võib ta aidata mul advokaadi muretseda. Asi lahenes õnneks ilma selleta, majaomanik kadus kiiresti silmapiirilt, kui mõistis, et ega ma niisama raha tema poole loopima ei hakka.

Ilma targemate inimesteta, kes igal sammul mulle abiks olid oma paremate teadmiste ja kogemustega, oleksin ilmselt saba jalge vahele tõmmanud ja rahakotti tühjendanud. Siiski, sain üle hirmust hädas olles abi küsida ka täiesti võõrastelt ning tean, et õigesse kohta pöördudes saan vähemalt suunavaid vastuseid, kui mitte tervet lahendust oma probleemile.

„Challenges of the global information society“ arvustus

Pekka Himaneni raport on huvitav ja mõnes mõttes natuke naiivne. Tegemist on vana artikliga, kuid sellegi poolest on hea analüüsida, millised tema ideedest on toimunud või toimumas ning mis on nende tagajärjed. Informatsiooniühiskond nagu ta seda nimetab on globaliseerumise ning tehnika kiire arengu tagajärg. Peamised katsumused, mida me tänapäeval kõige valusamalt tunneme on otseselt põhjustatud sellest, et ühiskond, milles me elame, ei suuda areneda nii kiiresti kui areneb meie tehnoloogia. Arenenud maade ja arenevate vahe on tuntavam kui kunagi varem.

Euroopa stagnatsiooni üks põhjuseid on vananev ühiskond, mida üritatakse parandada tööjõu võõrsilt sisse toomisega. Immigratsioon Euroopasse on aga peaaegu muutunud sünonüümseks pagulaste sisserändega. Sõjapõgenikud on hell teema ka eestlastele, kellest enamik on ära hirmutatud mujal EU-s toimuva mürgliga. Ideeliselt peaks asi olema lihtne – pakume asüüli sõjakoldest põgenevatele inimestele, integreerime nad oma ühiskonda ning vastutasuks saame uut tööjõudu. Reaalsus on unistusest tunduvalt teistsugune. Nagu eestlased teavad ei ole integratsioon sugugi nii lihtne nagu paberil tundub. Sisserännanud ei hülga oma kombeid ega kultuuri uue vastu vaid eeldavad, et see mis oli aktsepteeritav nende vanas riigis peaks olema okei ka uues. Haritumad püüdlevad ühise mõistmise suunas kuid tihti põrkuvad vastu seina, mille põliselanikud on rajanud enda ümber, kartes kaotada seda, mille nimel nende esivanemad on võidelnud. Sotsiaalsed sõdalased sõimavad vankumatuid konservatiive, mõistmata, et mõlemal juhul on tegemist ekstreemsustega ning tavainimest ei tõmba kummagi pakutud lahendused. Vajame informatsiooni vaba liikumist ning inimeste avatut mõtlemist, et leida lahendus, mis on mõlemale osapoolele kasulik.

Informatsiooniühiskonna ideaalseks toimimiseks on vaja informatsiooni tasuta ning tõkestamata liikumist. Riikide piirid on hägustunud, kuid meil on veel pikk tee käia täieliku vabaduseni. Püüame aidata arenevaid riike, pakkudes neile abi ning üritades lahendada nende probleeme. Edusammud on aeglased tulema. Meid tõkestab taas tohutu kultuuriline lõhe. Kannatlikult õpetades ning jagades oma teadmisi püüame neid tuua endile lähemale, pakkuda paremaid eluviise, edukamaid lahendusi. Riigisisesed pinged suudavad aga aastakümneid väärt pingutused hetkega maatasa teha. Riigipeade vahetumine, uute režiimide tekkimine, seaduste muutumine – ning meie euroopalikud õpetused kukuvad kokku nagu kaartidest maja. Uuemad lahendused on olnud edukamad, pakkudes ligipääsu informatsioonile ning andes inimestele vaba valiku, mida õpitust implementeerida ja mida kõrvale jätta. Kui vaid kõikide riikide valitsused oleksid koostööaldis ning tegeleksid vähem ajupesu, propaganda ning infovoolu takistamisega.

Riigi siseolukorda mõjutab kõige tugevamalt antud riigi majanduslik seis. See sõltub mitmetest faktoritest, kuid kõige valusamalt mõjutavad igapäevaelu töötingimused. Eesti on selles mõneti eriline. Kerkinud on esile esimesed põlvkonnad, kes ei mäleta Nõukogude Liidust midagi ning koos nendega ka suur ports probleeme. Me ei mõista vanemaid põlvkondi ning sõdime vihaselt nende mentaliteedi vastu. Nooremad põlvkonnad ei ole nõus ennast kopikate eest surnuks töötama, samal ajal kiites oma riigi hiilgust. Meid ei eralda enam raudne eesriie ning teame väga hästi, et mujal maailmas on parem. Me ei ela selleks, et töötada. Me ei tunne rahuldust rutiinse nühkimise eest saadud miinimumpalgast. Oleme kasvanud üles nähes kuidas meie vanemad rügavad päevast päeva tööd teha, motiveerides end mingi kättesaamatu parema tulevikuga. Seda tulevikku aga pole saabunud. Illusioon on purunenud ning lootus on kadunud. Ei tasu imestada, et meil on kümneid tuhandeid noori, kes ei õpi ega tööta. Tegemist on eriliste lillekestega, kellele on kasvades lubatud ideaalset tulevikku, maailma, kus nad saavad olla kes iganes nad tahavad. Reaalsus aga on lömastanud igasuguse lootuse selle maailma saabumiseks. Tõde on see, et nad peaksid töötama veel rohkem ja kauem kui nende vanemad seda tegid, teenides olematut palka, elades võlgu ning karjudes valitsuse poole, kes elab kõrvad kinni topitult teisel pool jõge. Kümned tuhanded noored on kaotanud lootuse parema elu saabumisest. Sajad spetsialistid lahkuvad meie riigist igal aastal võttes kaasa oma teadmised ja oskused, et neid implementeerida riigis, kus nende töö on kõrgemalt tasustatud.

Pekka Himanen rõhutab mitmeid kordi avatuse ja lahkuse vajadust. Peame olema innovaatilised ning arenema kiiresti, olema vastuvõtlikud uutele ideedele ja rakendama neid ühiskonnale kasulikult. Isiklikult arvan, et ta loodab inimestest väga palju ning tundub suruvat nende headele omadustele. Tema toodud lahendused on aga veidi idealistlikud, võtmata arvesse inimeste tohutut isekust ja ahnust. Astume väikseid samme paremuse poole kuid meil on veel pikk tee ees ideaalsesse informatsiooniühiskonda jõudmiseks. 

Kuidas otsingumootorid on muutnud meie elu

Otsingumootorid tunduvad meile igapäevased ning nende kasutamine on muutunud loomulikuks. Raske on ette kujutada aega kõigest paar aastakümmet tagasi, mil info saamiseks oli vaja osta ajalehti ning ajakirju ja teadustöödega tutvumiseks pidi sammud seadma raamatukogu suunas, kus vajaliku info leidmine võis aega võtta päevi. Tänapäeval on vaja vaid paari sõna sisestada otsingumootorisse ning avaneb valik sadadest võimalustest, mille seast õige otsimine võtab harva aega rohkem kui paar minutit.

Ometi pole välja surnud ei ajalehed ega ajakirjad ja ammugi mitte raamatukogud. Paberkandja surma on ennustatud pikalt kuid ometi ei tundu selle saabumine ukse taga olevat. Ajalehtede ja ajakirjade tellimine on jäänud vanema elanikkonna harjumuseks, kes ei tunne ennast arvuti taga mugalt või lihtsalt naudivad paberilt lugemist rohkem. Raamatukogud on aga endiselt laialt kasutatavad, enamasti koolide poolt. Mitte ükski kool ega lapsevanem ei jõuaks igal aastal igale õpilasele uusi õpikuid osta, seega laenutatakse raamatukogust semestri alguses ning viiakse semestri lõpuks tagasi. Peale õpikute ja teadmeteoste pakuvad raamatukogud ka laia valikut ilukirjandust, millele otsingumootorite abil võrdväärset ei leia. Kõnekeeleski on välja kujunenud väljend ’guugeldama’, mis on igalühele meist mõistetav.

Otsingumootorid on muutnud infojahi lihtsaks ja mugavaks, kuid ka lihtsamini manipuleeritavaks. Igaüks võib midagi üles riputada ja kuulutada selle tõesust. Lugeja peab otsustama kas kirjutatut uskuda või mitte.