Kasutatavus veebis

Esimene näide, mis otsekoheselt veebi kasutatavuse kohta pähe torkab, puudutab nutitelefone ja nendele mõeldud veebilehekülgi. Enamik populaarsetest lehekülgedest on tänapäevaks suutnud teha mobiilse surfamise lihtsaks ja mugavaks, kuid leidub ka piisavalt erandeid. Kõige ärritavamaks on ja jääb minu jaoks ilmselt tülikas aknake, mis ei lase sisule ennem ligi, kui oled vastava äpi alla tõmmanud. Minu reaktsioon on alati sama - sulgen lehekülje ja otsin alternatiivi, mis ei nõua mult veel ühe rakenduse tõmbamist oma niigi ülekuhjatud nutitelefoni. Enamasti otsingi vaid ühte infokillukest ning selle saamine ei õigusta minu jaoks terve rakenduse alla tõmbamist. Parem pole ka lahendus, mis peidab osa lehekülje sisust ning lubab kogu informatsiooni vaid juhul, kui oled nõus äpi alla tõmbama. Hea näide sellest on Tripadvisor, mille kaudu üritasin hiljuti paari välismaal asuvat restorani leida. Iga kliki peale ilmus ette närvesööv meeldetuletus, et ma ikka kindlasti nende rakenduse alla tõmbaksin. Kuna ei vaja seda igapäevaselt, siis esmase keeldumise peale võiks kliendi hinge rahule jätta.

Positiivse külje pealt, tooksin välja kalendrirakendused, mida saab siduda ühe e-maili peale ning kasutada igas vidinas. Eraelu, ülikooli ja töö kõrvalt on äärmiselt mugav oma päevast graafikut silmas pidada, kui kogu info on ühes kohas ning lihtsalt ligipääsetav. Ei ole ma kunagi mõistnud inimesi, kes teavad kus ja millal nad peaksid olema kasutades kolme erinevat kalendrirakendust ja hoides samal ajal käes viite erinevat paberilehte kellaaegade ja kohanimedega.

Eric S. Raymondi Hacker-HOWTO arvustus

Tegemist on lühikese, kuid informatiivse huumorivõtmes kirjutatud nö juhtnööridega kuidas saada häkkeriks. Autor kummutab otsekohe massimeedias loodud pildi häkkerist kui arvutitesse sisse murdjast, nimetades neid inimesi cracker-iteks ning luues kindlad piirid kahe vahel. Kõige olulisem oli muidugi see, et päris häkker ei taha cracker-iga mitte midagi tegemist teha.

Ma ei leia, et tegemist on ülemäära tõsise kirjutisega ega et häkkeriteks püüdlevad peaksid kõike loetut sõna sõnalt jälgima. Kirjutises on olulised punktid segatud huumoriga ning juurde lisatud stereotüüpsete arvutiinimeste omadusi ja huvisid.

Olulisemate punktidena on välja toodud tähtsamad iseloomuomadused ja oskused, kui vajalikud võtmed häkkerikultuuri sobimiseks. Probleemid on lahendamiseks, igav ei ole huvitaval inimesel kunagi, vabadus on hea - kuid ainuüksi mõtteviisist ei piisa. Attitude ei suuda asendada reaalseid oskuseid ega kogemusi.

Oskustest esimene peaks eestlase jaoks olema inglise keele omandamine kõrgemal tasemel. Programmeerida on raske kui mitte võimatu tajumata seda võõrkeelt. Kõrvalpunktina võib mainida, et selle koha peal on minulgi väike segadus, miks teatud õppeainetes kasutame eesti keelseid väljendeid, mis tihti peale kõlavad kohutavalt piinatud inglise keelsete sõnakõlksudena. Isegi kui tõlge on ilustatud ning eesti keelele omaselt kõlama pandud, ei ühenda ma kahte sõna tihtipeale omavahel ära, kuigi tunnen väljendit mõlemas keeles.

Ei saa üle ega ümber vajadusest osata programmeerida, Unix-i tundmisest ega World Wide Web-i ning HTML-i oskustest. Programmeerimiskeeli on palju ning need on erinevate raskustega, kuid autor on toonud välja mitu head varianti algajatele, rõhutades vajadust lisaks lugemisele ja uurimisele ka kindlasti ise koodi kirjutada.

Staatus mängib häkkerite kultuuris tasu rolli, kuid omamoodi on seda raskemgi omandada kui mägedega raha. Staatus sõltub teiste häkkerite arvamusest ning hinnangust töö kohta, mida oled teinud, selle vajalikkusest ja otstarbekusest. Häkkerite kultuuris puuduvad juhid, nende asemel on esindajad ja eeskujud.

Kokkuvõtlikult oli tegemist igati huvitava lugemisega, väikse aknaga häkkerite natukene omaette maailma. Kirjutis on loodud samas stiilis nagu autor soovitab maailma vaadata, mängulise tõsidusega.