Pekka Himaneni raport on huvitav ja mõnes mõttes natuke
naiivne. Tegemist on vana artikliga, kuid sellegi poolest on hea analüüsida,
millised tema ideedest on toimunud või toimumas ning mis on nende tagajärjed.
Informatsiooniühiskond nagu ta seda nimetab on globaliseerumise ning tehnika
kiire arengu tagajärg. Peamised katsumused, mida me tänapäeval kõige valusamalt
tunneme on otseselt põhjustatud sellest, et ühiskond, milles me elame, ei suuda
areneda nii kiiresti kui areneb meie tehnoloogia. Arenenud maade ja arenevate
vahe on tuntavam kui kunagi varem.
Euroopa stagnatsiooni üks põhjuseid on vananev ühiskond,
mida üritatakse parandada tööjõu võõrsilt sisse toomisega. Immigratsioon
Euroopasse on aga peaaegu muutunud sünonüümseks pagulaste sisserändega.
Sõjapõgenikud on hell teema ka eestlastele, kellest enamik on ära hirmutatud
mujal EU-s toimuva mürgliga. Ideeliselt peaks asi olema lihtne – pakume asüüli
sõjakoldest põgenevatele inimestele, integreerime nad oma ühiskonda ning
vastutasuks saame uut tööjõudu. Reaalsus on unistusest tunduvalt teistsugune.
Nagu eestlased teavad ei ole integratsioon sugugi nii lihtne nagu paberil
tundub. Sisserännanud ei hülga oma kombeid ega kultuuri uue vastu vaid
eeldavad, et see mis oli aktsepteeritav nende vanas riigis peaks olema okei ka
uues. Haritumad püüdlevad ühise mõistmise suunas kuid tihti põrkuvad vastu
seina, mille põliselanikud on rajanud enda ümber, kartes kaotada seda, mille
nimel nende esivanemad on võidelnud. Sotsiaalsed sõdalased sõimavad vankumatuid
konservatiive, mõistmata, et mõlemal juhul on tegemist ekstreemsustega ning
tavainimest ei tõmba kummagi pakutud lahendused. Vajame informatsiooni vaba
liikumist ning inimeste avatut mõtlemist, et leida lahendus, mis on mõlemale
osapoolele kasulik.
Informatsiooniühiskonna ideaalseks toimimiseks on vaja informatsiooni
tasuta ning tõkestamata liikumist. Riikide piirid on hägustunud, kuid meil on
veel pikk tee käia täieliku vabaduseni. Püüame aidata arenevaid riike, pakkudes
neile abi ning üritades lahendada nende probleeme. Edusammud on aeglased
tulema. Meid tõkestab taas tohutu kultuuriline lõhe. Kannatlikult õpetades ning
jagades oma teadmisi püüame neid tuua endile lähemale, pakkuda paremaid
eluviise, edukamaid lahendusi. Riigisisesed pinged suudavad aga aastakümneid
väärt pingutused hetkega maatasa teha. Riigipeade vahetumine, uute režiimide
tekkimine, seaduste muutumine – ning meie euroopalikud õpetused kukuvad kokku
nagu kaartidest maja. Uuemad lahendused on olnud edukamad, pakkudes ligipääsu
informatsioonile ning andes inimestele vaba valiku, mida õpitust
implementeerida ja mida kõrvale jätta. Kui vaid kõikide riikide valitsused
oleksid koostööaldis ning tegeleksid vähem ajupesu, propaganda ning infovoolu
takistamisega.
Riigi siseolukorda mõjutab kõige tugevamalt antud riigi
majanduslik seis. See sõltub mitmetest faktoritest, kuid kõige valusamalt
mõjutavad igapäevaelu töötingimused. Eesti on selles mõneti eriline. Kerkinud
on esile esimesed põlvkonnad, kes ei mäleta Nõukogude Liidust midagi ning koos
nendega ka suur ports probleeme. Me ei mõista vanemaid põlvkondi ning sõdime
vihaselt nende mentaliteedi vastu. Nooremad põlvkonnad ei ole nõus ennast
kopikate eest surnuks töötama, samal ajal kiites oma riigi hiilgust. Meid ei
eralda enam raudne eesriie ning teame väga hästi, et mujal maailmas on parem.
Me ei ela selleks, et töötada. Me ei tunne rahuldust rutiinse nühkimise eest
saadud miinimumpalgast. Oleme kasvanud üles nähes kuidas meie vanemad rügavad
päevast päeva tööd teha, motiveerides end mingi kättesaamatu parema tulevikuga.
Seda tulevikku aga pole saabunud. Illusioon on purunenud ning lootus on
kadunud. Ei tasu imestada, et meil on kümneid tuhandeid noori, kes ei õpi ega
tööta. Tegemist on eriliste lillekestega, kellele on kasvades lubatud ideaalset
tulevikku, maailma, kus nad saavad olla kes iganes nad tahavad. Reaalsus aga on
lömastanud igasuguse lootuse selle maailma saabumiseks. Tõde on see, et nad peaksid
töötama veel rohkem ja kauem kui nende vanemad seda tegid, teenides olematut
palka, elades võlgu ning karjudes valitsuse poole, kes elab kõrvad kinni
topitult teisel pool jõge. Kümned tuhanded noored on kaotanud lootuse parema
elu saabumisest. Sajad spetsialistid lahkuvad meie riigist igal aastal võttes
kaasa oma teadmised ja oskused, et neid implementeerida riigis, kus nende töö
on kõrgemalt tasustatud.
Pekka Himanen rõhutab mitmeid kordi avatuse ja lahkuse
vajadust. Peame olema innovaatilised ning arenema kiiresti, olema vastuvõtlikud
uutele ideedele ja rakendama neid ühiskonnale kasulikult. Isiklikult arvan, et
ta loodab inimestest väga palju ning tundub suruvat nende headele omadustele.
Tema toodud lahendused on aga veidi idealistlikud, võtmata arvesse inimeste
tohutut isekust ja ahnust. Astume väikseid samme paremuse poole kuid meil on
veel pikk tee ees ideaalsesse informatsiooniühiskonda jõudmiseks.
No comments:
Post a Comment